autor: Maarja Savi

Vahel me voolame elust läbi nagu jõgi, tehes endale teed sinna, kuhu hing ihaldab minna. Me voogame vabalt ja naudime kallaste kannatlikku meelt meie ohjamisel. Me tunnetame oma tõelist sügavust ja meis peituvate saladuste tõelist tähendust.

Vahel me mõõname. Meie hoovused taltuvad, meie kaldad on kuivad. Vahel oleme läbipaistvad ja haavatavad, põhjani läbinähtavad. Me puhkame ja kogume jõudu. Aga ainult selleks, et taas, uue hooga elust läbi voolata.

Meie jõesängid süvenevad, meie kumerused kujunevad ümber. Ümber meie hinge ja unistuste. Ümber meie väe ja võimekuse. Ma kasvame ja kosume, kahaneme ja kahtlustame. Aga me ei lakka voogamast. Me ei lakka olemast.

Igaühes meist on peidus see looduse jõud, mida on vaja selleks, et minna elust läbi. Et leida oma tee. Et uuristada käike ja avastada kohti iseendas, mida seni pole veel mitte keegi näinud. Elu embab meid nagu kaldad embavad jõge ja me täidame end ümbritseva viljakuse ja värskusega.

Me oleme jõed.