Kevad tuli tänavu teisiti, aga ta tuli. Ta ei jätnud tulemata. Selles peitubki kevade ilu – ta ei jäta kunagi tulemata. Teisiti on aga see, et hinges on raskus ja kergus üheaegselt. Rõõm ja kurbus, lootus ja lootusetus samal ajal. Ärevus minu sees ulatab vaikusele minu sees kimbu kevadlilli ja ütleb: „Rõõm kohtuda! Ma tulin, et jääda. Saame sõpradeks!“

Tagasi minna ei saa, aga kuhu ja kuidas edasi, ka veel ei tea. Aga kergust toob teadmine, et kevad on kohal. On pööripäev, on pöörased päevad. Kõik on muutunud, aga samas mitte midagi päriselt ei muutu.

***

Hingeasju aitab korrastada korra loomine oma keskkonnas – puhastades kappe, sorteerides sahtleid, koppides talvetolmu oma vaipadelt. Ikka nii, et ühe käega loobudes ja teisega lahti lastes. Viska ära see, mis juba ammu kisendab ära viskamise järele. Vaheta välja see, mis vajab välja vahetamist. Ära hoia kinni vanast ja tee ruumi uuele. Või siis hoopis tee ruumi ruumile.

Uutele algustele, võimalustele ja võimalikkusele. Andesta. Liigu edasi.

Lase kevade esimesed kiired oma ruumi.