Kui mõtled keha- ja näohooldusele, hakkad naturaalselt sügavamalt hingama. Keha rahuneb. Suunurgad kerkivad ülespoole. Kogu olemust haarab vabanemine. Pelgalt juba mõttest, kas pole? Üks lihtne aga veel mitte nii teada-tuntud tõde siin elus on maagia – me oleme kuulnud seda sõna, me arvame, et selles peitub meie kõige kaunim unelm, ent lase ma tutvustan Sulle – maagia on tegelikult see loomine elus, millest me kogemata pole pädevad unistama. Mida me läbi juhuse enda ellu alateadlikult ei oska kutsuda. Me peame selleks olema teadlikud, et ta enda juurde meelitada ja lubada end üllatada iluga, millesarnast oleme võibolla kohanud vaid kaunimates unedes.

Olin just maandunud, pärast pooleaastast kodumaalt eemalolekut, kui maagia, keda palavalt igatsesin, end minuni sirutas. Soojem ja päikeseküllam kliima tähendab tihti ka rohket niiskust, millega mu nahk ja organism kenasti saapamaal viibides hakkama olid saanud, ent detsembrikuine karge pakane, millega koju naastes kohtusin, pani mind otsima. Pehme puudutuse, koduse loodusliku oaasi järgi. Otsisin midagi, mis meenutaks mulle varasuvist männimetsa, sealsamas hoiaks mulle lähedal Itaalia romantilisuse ja laseks mu nahal nautida näole langevaid päikesekiiri paksust lumesajust olenemata. Kaitseks ja hoiaks mu habrast olemist.

Ma ei oleks aga osanud oodata, et läbi kreemide, palsamite ja näoveede saabub kevad! Me kohtumine leidis aset tänu Bonobole ja nende kortslehe näovee langedes mu nahale. Hingasin sügavamalt, silmad suletult ja tõdesin – sain osaks maagiast, siin ja praegu! See on toode, mida armastan kogu enda kosmeetika juures enam – näoveesid. Ent eriti Bonobo hapuka aroomi ja värskendava toimega, pehme ning niisutust andev näovesi, millel päevas mitmel korral õrna veetolmuna oma näole kukkuda luban. Ja igal korral justkui ärkaksin uuena. 

Armastan metsi ja metsahääli. Sealseid asukaid ja kordumatuid värvimänge. Nina vastu samblikke ja põski puutüvesid vastu hoida. Linnu kombel laulda ja kogu sest vabadusest lummatuna tantsu lüüa. Lõhnu, magusaid ja hapukaid leida ja tajuda. Siiani, pärast mitmekümneid peale kandmisi kõlab mu peas alati taruvaik, kui siidja astelpaju-saialille huulepalsami esmalt nina alla nuusutamiseks haaran, ent siis huulte olukorda pehmendama luban. Ja naudin, kuis isegi pärast hommikukohvi ülahuult vastu alumist pehmelt voolides palsami sametist järelkaja tunnetan. Ta ei kao kuskile. On seal ja paitab mu huuli, mis nüüd pehmed ja astelpajumekised. 

Kuid lisaks kodumaisele armastan nina pista ka mujale, nagu aimata juba võib. Kuid mida ma eriti pole armastanud, on keha koorimine talvisel – kuival ja külmal ajal. Sealsamas – piparmünt koos rosmariiniga. Kuulen Sind vaikselt vaid mõmisemas selle koosluse peale, nagu ennastki. Aasia päritolu etniline grupp – ongee rahvas – peab kõige olulisemaks meele kosmoloogiaks lõhnu. See on nende jaoks identiteedi alus, mis nii annab kui võtab elu. Kohtudes teineteisega, küsivad nad samatähenduslikult, kui lääne inimesed ‘’kuidas Sul läheb?’’ hoopis ‘’kuidas Su ninal läheb?’’, hõõrudes seejärel teineteise põski, et liigutada lõhnu ühelt teisele. Ja ma tunnen seal suuresti ära ennast, sest lõhnad, nad kujundavad minu jaoks suuresti maailma. Olenemata eelarvamusest mu kuivale nahale koheselt liiga tegevast koorijast lubasin kirgliku lõhnaarmastajana oma sõrmeotsad puudutamaks seda küllusliku kooslust. Lasin tol õhtupoolikul enda nahal mõnusalt saunalaval pehmeneda, sumpasin lumehanges, soojendasin end siis taas ülesse ja lasin kätel ringjate liigutustega mööda jalgu ja siis käsi, kõhtu ning selga käia. Koorida vana maha, et saaks uus tulla. Eeterlik lõhn käis minuga kaasas veel sel samal õhtul ka suleteki embusesse, voodisse pugedes ja hoidis enda aroomibuketiga justnagu mu kätt. Nahk oli tegelikult juba tänu selle koorija kookosõli sisaldusele pehme, ent tulihingelise enesearmastajana otsustasin hellituse maksimaalsele levelile viia – katsin enda ihu apelsini-porgandi kehakreemiga ja oleksin justkui fööniksina tuhast tõusnud. Kreem imendus hästi, jättes nahale pehme ja kaitsva kihi ja näokreemi nappuses kandsin seda ka oma palgeile. Hommikune vaatepilt peeglist oli sügavalt särav! 

Ent kas oled iial söönud nii, et jätad kõige parema maitse viimaseks suutäieks? Mina elan nii! Ja suhtun sama kirglikult toitu kui oma kirjutistesse, mistõttu on mul hea meel hoida üleval põnevust, et kuhu nüüd viimaks see lugu sind viib. Las ma võtan Su endaga kaasa sinna, kust alustasin – Itaaliasse, kus veetsin pool eelmisest aastast elades, elu naudiskledes. Mööda sarapuupähkli põlde lipates, elavaid linnu külastades, võõrastega Piazzadel musitseerides, dolomiitides matkates. Ja lavendlipõldudel keerutades, lavendlispagettidesse armudes. Kas kriiskasin õnnejoovastusest, kui mu kätte sattus lavendline kreemdeodorant? Ma peaaegu, et rõõmust nuttes kandsin selle endale peale lootes, et ka teised minu lähedal olijad päeva lõikes seda lõhna tundma saavad. Aga see ülevoolav eufooria, kui päeva lõpuks, pärast füüsilisemat liikumist endiselt värskust enda kehal tunnetasin. Lavendel tõepoolest hoidis kehalõhnad eemale, oli peale kantav niivõrd mugavalt ja konsistentsilt nõnda võluv, et ei vajanud isegi kätepesu, sest polnud kleepuv. Seda jagasin elevusega ka oma südamesõbrannadega, loosungiks juures:’’Sa pead seda proovima! See päriselt toimib!’’

Tõesõna, minu avastusretk Bonobo maailma on olnud maagiliselt tundmusterohke. Pehme, nagu siidkleit, mis kehakumerustega üheks valgub. Hoidev nagu armastatu soojad käed mu pihal, inspireeriv nagu kinnisilmi jalutusretk Eestimaa looduses. Ja ma soovitan Sul südamest seda sama kogeda!

Autor Jete Eevald

IG @vahetevahel