Pille ehk argimaagia on rändaja, loodusgiid ja uudishimuliku meelega seikluste spetsialist. Ta püüab leida võluväge igas lihtsas hetkes. Pillet lummavad ravimtaimed ning nende keha ja meelt ravivad omadused.

Pillega koostöös on valminud uued eksklusiivsed teesegud, küünlad ning imekaunis kinkekarp “Puhas armastus”.

Pille: “Mina olen argimaagia ehk Pille Laiakask. Selle ilusa koostöö raames panin spetsiaalselt Bonobo jaoks kokku kaks ainukordset teesegu ja kolm küünalt. Valisin kevadel ja suvel kodumaa looduses rännates välja just need taimed, mis just praegu enim kõnetavad ning rõõmu ja tuge pakuvad. Kõik teed korjasin, kuivatasin ning pakendasin oma kätega punudes neisse sisse parimad kavatsused ja soovid. Loodan, et leiad siit endale sobiva tee erilisteks lihtsateks hetkedeks. “

Kui palju on sinu loomingus kohal taimede vaimne ehk energeetiline pool võrreldes puhta teaduspõhise taimetarkusega?
Nii üht kui teist. Vaimne pool on puhtalt minu enda tunnetus ning suhe mingi kindla taimega, mis aasta-aastalt süveneb ja muutub. Kuna minu teesegud on loodud pigem heaoluks ja hingeraviks, siis teaduspõhisus seal praegu suurt rolli ei mängi. Ei välista, et tulevikus loon midagi sellist, millega saab ka tarka teadusjuttu kaasa panna. Praegu kasutan teadmisi taimede raviomadustest pigem siis, kui tõved mind või mu kalleid kimbutavad – kogun sel teemal veel elukogemust. 

Kuidas sa soovitad inimestel “kuulata teed”? Mis märgid näitavad, et kehal on just nüüd teatud taime väge vaja?
Tegelikult ma vist ei soovitagi otseselt teed kuulata. Soovitan lihtsalt teed juua ja lihtsalt olla. Teejoomisel ei pea kuhugi otseselt püüdlema või oma olemist kuidagi suunama või mõtteid maha suruma. Mis puudutab taime vajamist, siis ma arvan nii – kui üks taim jääb ikka pidevalt silma ja tuleb igal teel vastu (kasvõi poeletil!), siis võiks teda rohkem varuda. Ju on sel ikka põhjus, miks ta pidevalt silma hakkab. Mul oli enne esimest koroonatalve näiteks raudrohuga nii, et muud ei näinudki. Ja tol talvel kulus nii mul kui lähedastel raudrohuteed ikka väga-väga palju.

Millisel hetkel tead: “See teesegu on nüüd valmis.” Kas see otsus tuleb meelest, kõhutundest või taimede signaalist?
Ikka kõhutundest. Suuremate segude puhul (nagu nt Bonobo jaoks) ma ikkagi maitsen ja testin omajagu. Keedan kannukese valmis ja joon aegamisi, et aru saada, kas tunne on paigas ja kas sellest segust saab ikka mitu tõmmist teha.

Kui kaua võtab ühe uue tee valmimine ideest valmis tooteni? Millised sammud sinna protsessi mahuvad?
Oleme Bonoboga nüüd kaks aastaringi taimeteesid koos valmistanud ja kogu protsess on võtnud ca 7 kuud ettevalmistusaega. Hakkan juba talvel mõtlema, mida sooviks järgmisel hooajal vaurda, teen nimekirju ja mõlgutan suvemõtteid. Töötan ju metsikute taimedega, et palju on Looja kätes. Kevadel hakkab siis selguma, et kas minu ja looduse plaanid üldse klapivad, kas soovitud taime on piisavalt jne. Ega see plaanide tegemine on tänamatu töö ka. On juhtunud näiteks nii, et minu soovitud taime leidub külluses, aga ta ei taha hästi kuivada ja säilida ning jääb seetõttu ikkagi teesegust välja.

Kas sul on endal mõni kindel teejoomise rituaal või lemmikviis tassi nautimiseks?
Ma olen inimeste inimene – mulle meeldib teed juua ja jagada ennekõike heas seltskonnas. Hoian asju lihtsana. Talvisel ajal teen õhtuti lihtsalt kannude viisi teed ja joon kausshaaval koduste toimetuste-olemiste vahele. Meeldib teha mitu tõmmist ja siis vahepeal sujuvalt erinevaid uusi taimi kannu juurde susata. 

Kui peaksid valima kaks taime, mis kirjeldavad sind kõige paremini — millised need oleks ja miks?
Esiteks: harilik sirel, lillade õitega. Mingit sorti õrnus ja tema lõhnaga edasi kanduv magusvalusus on mulle väga hingelähedane. Sirelit peab ise jooma, et tema erilisusest aru saada. Valge sirel on natukene magusam, mulle just meeldib lilla puhul see väike hõrk mõru mekk. Tasakaal.

Teiseks: paju. Ta on korralik nõiataim ja valude leevendaja. Tohutu kasvujõuga. Pajuvits on sitke, aga ehib end kõige pehmemate pajuutudega. Ja samas on ta nii tavaline, paju on meil ju külluses ja igal pool. Pajuvitsa paindlikkus räägib minu südame keeles. Üks lõiguke Kristiina Ehini luuletusest jäi mind pikalt saatma ja tekitas samastumise. Mõtlen selllele tihti, kui tuules siputavaid pajusid vaatlen:

Igas linnas kuhu me sattusime

leidsime märke endistest ürglaantest

Komistasime ikka ja jälle pöökpuude juurtele

ja mina tundsin igas punases pajus ära

oma lõputult painduva kuid murdumatu südame

Milline on ühe taimetarga suvi, sügis, talv ja kevad?
Kuigi loodusest saab ande igal aastaajal, siis minul on nii, et talvel ma liiga palju korilusega ei tegele. Külmal ajal loen rohkem taimeraamatuid ja otsin temaatilist infot, teen taimenimekirju – et mida tuleval hooajal korjata ja mida sooviksin tulevikus ise kasvatada. Talvel toimuvad teeringid toas, soojemal ajal eelistan neid ikka õues teha. Kevadest sügiseni on mu peamine korilushooaeg ja siis käin palju looduses. Parimad on päevad, kus saangi terve päeva looduses seigelda, vahepeal õues kokata, molutada ja siis veel natukene korjata. Üldiselt nopin igast puhtast kohast, kuhu satun, midagi kaasa. Näiteks üks kevad käisin Hiiumaa Loodusmatkal ja kuna tee peal olid nii ilusaid sirelid, siis pidin matka lõpuotsas lisaks seljakotile ka suurt sirelkotti tassima. Kuivatan taimi nii õhu käes kui ka toidukuivatis. Korilushooajal on mu kodu pidevalt kirju taimepuruga rikastatud. 

Milliseid tarkuseid on sulle tee toonud?
Ta on kindlasti õpetanud aeglustuma. Ta on muutnud vaikuse minu jaoks mugavaks. Nii enda kui teiste kogemus ütleb, et pidev teega toimetamine õpetab palju lahtilaskmist, asjade lihtsustamist, mingis mõttes minimalismi. Ka teistele teed valades tegelen enda sees ikka veel enamasti sellega, et end rahulikumalt liigutada. Vähem teha, vähem kontrollida ja vähem kasulik olla. 

Milliseid teesid soovitaksid pimedatel talveõhtutel juua, et süda oleks avatud & meel rahulik? 
Ikka neid kahte teesegu, mida Bonobos veel saada on. Rosa rugosa & Ivan tšai taimetee on minu meelest kuidagi eriti õhtu olemusega – eriti veel kui teda piima ja meega juua. Suur segu toob igale suveigatsejale korraks selle suvise aasa hinguse koju kätte. Mulle meeldib ka koduaiast varutud õunmünt – natuke rahulikum kui piparmünt ja sobib õhtusse hästi. Praegune talv on minu jaoks ka maarjaheina-talv, lisan teda praegu pea igasse segusse, ta teeb elu magusamaks. 

Pille tegemistega saad kursis olla siin:

https://www.instagram.com/argimaagia/