Pille ehk argimaagia on rändaja, loodusgiid ja uudishimuliku meelega seikluste spetsialist. Ta püüab leida võluväge igas lihtsas hetkes. Pillet lummavad ravimtaimed ning nende keha ja meelt ravivad omadused.
Pillega koostöös on valminud uued eksklusiivsed teesegud, küünlad ning imekaunis kinkekarp “Puhas armastus”.
Pille: “Mina olen argimaagia ehk Pille Laiakask. Selle ilusa koostöö raames panin spetsiaalselt Bonobo jaoks kokku kolm ainukordset teesegu ja kolm küünalt. Valisin kevadel ja suvel kodumaa looduses rännates välja just need taimed, mis just praegu enim kõnetavad ning rõõmu ja tuge pakuvad. Kõik teed korjasin, kuivatasin ning pakendasin oma kätega punudes neisse sisse parimad kavatsused ja soovid. Loodan, et leiad siit endale sobiva tee erilisteks lihtsateks hetkedeks. “
Milline on sinu üks ilurituaal, mis ei hõlma ühtegi ilutoodet?
Liikumine. See toob ilu nii sisemisele kui välisele. Ma ei pea end sportlikuks inimeseks, küll aga pean end väga liikuvaks inimeseks. Kõik, kes on kord kogenud mõnda liikumist piiravat mure või vigastust teavad ehk hästi, kui tänulik tuleb iga päev oma liikumisvõime eest olla. Armastan väga rattaga sõita, joogatada, ujuda ja lihtsalt looduses jalutada.
Kui saaksid üheks päevaks vahetada koha mõne inspireeriva naisega, siis kellega ja miks?
Oma vanaema Helgiga. Ta on juba ammu teistel radadel, aga tunnen temast tihti puudust ja tahaks paljutki tema kohta veel teada.
Noorena arvasid, et… Nüüd aga tead, et…?
Arvasin, et eksimine on halb. Õppisin alati hästi ja püüdsin üldse kõiges kõige parem ja hästi tubli olla. Nüüd tean, et esiteks pole eksimist niikuinii võimalik vältida ja hirm selle ees võib takkapihta veel pool elu ka ära rikkuda. Eksimise hirmu tuules jääb väga palju tegemata ning läbi kogemata. Täna pigem puterdan, koperdan ja küsin täiega abi, kui et lasen valestitegemise hirmul oma südame teed tõkestada.
Kui näeksid end läbi oma parima sõbra silmade, siis kirjeldaksid end nii…?
Imelik, julge, isepäine, elujaatav, toetav, aus ja otsekohene.
Armastada tähendab…?
Soovida kellelegi parimat ilma igasuguse tagamõtteta. Armastamine on kestev õppetund kõige ilusamast olemise vormist, mida ei tohi mitte mingil juhul siduda kellegi omamise ja tähelepanuga. Kunksmooride keeles võiks see kõlada umbes nii – selleks, et taim saaks elada ja õitseda, tuleb teda kasta, mitte üritada teda maha lõigata ja enda pimedasse kappi hoiule viia.
Sinu suurim ülesanne siin elus on…?
Jääda mänguliseks ja rõõmsaks. Ja seeläbi taasleida oma anded ja tugevused. Ja siis neid maailmaga jagada.
Taimemaailmast võlub sind kõige enam just see taim? Miks?
Igal taimehooajal kutsub ikka uus taim mind nimepidi. Möödunud korilushooaja tuules ütlen, et praegu on selleks taimeks sirel. See taim on ajaga kasvanud mu enda olemuse peeglduseks. Tänavu langes sirelite uhkeim õitsemise tulv kokku maikuise täiskuuajaga. Nii saigi, et käisin tihti hilistel pärastlõunatel sirelijahil, et kõik kotid-korvid lopsakate õiekobaratega täita. Sireliteaja poeesia seisneb kohtumise ja lahkumise ilus ja valus. Kevadest saab suvi. Omapäi sirelipõõsastes ragistades oli mu süda tihti täis magusvalusat tunnet – aegamööda kasvas minus jõud andestada. Hilisõhtuti harutasin suvesoojas linnakodus küünlavalgel õiekobaraid ja panin nad kuivama kõige suurema hoole ja armastusega. Soovisin olla kindel, et seesama kahe aastaaja kohtumise romantika, aroom ja maitse säiliksid parimal võimalikul viisil. See oli aeg, kus lõpuks taasleidsin jõu andestada ka sellele, kellele on alati kõige raskem andeks anda – iseendale.
